Vabatahtlikud Hispaanias
Wednesday, July 4, 2012
Neljateistkümnes päev 4.juuli
Hommik algas töötoaga. Esimene töötuba oli kell 10.30, mis kestis tund aega ja 3-6 aastastega. Ettevalmistus oli päris keeruline, sest nendega on tund aega päris keeruline teha, eriti siis kui me ei tee hispaania keelseid asju, arvan ma. Poole tunni möödudes tegimegi pissipausi. Pärast pissipausi oli suhteliselt keeruline vaikust saavutada, sest nad oli nii erksad. Lõpuks üks vabatahtlik, kes oli neile kasvatajaks, saavutas vaikuse. Tegime ühe toreda mängu, mis läks neile väga peale. Nimelt, mängisime rütmimängu, kus laps läheb ringi keskele ja teeb plaksutades mingi rütmi ning teised siis kordavad. Alguses ei saanud käima, aga pärast ei saanud pidama. Ühesõnaga, rütmimängu võib teinekordki teha.
Teises töötoas olid juba vanemad lapsed. Nad oli 8-12 aastased, kellega tegime viltimist kui ka laulmist ja tantsimist. Nendega oli juba palju kergem. Kõik olid viltimisest huvitatud, sest hispaanlaste jaoks on see täiesti uus. Kuna nad said pallidega enam-vähem poole tunniga valmis, siis tegime ka muusikat ja mõned mängud. Kõige rohkem meeldis neile toolimäng. See on see kui tehakse toolidest ring, aga istmed väljapoole. Muusika saatel liiguvad lapsed ringis toolide ümber ja alati jääb keegi ilma toolita ja lendab mängust välja. See tekitas neis sellist adrenaliini, et seda oli lausa tore vaadata.
Pärast töötube hakkasin tuppa liikuma, aga mulle tulid vastu kaks tütarlast, kes soovisid, et ma teeks neile soengu(kalasabasid, punupatse jms). Nii kui ma panin selle tüdruku pingile istuma ja hakkasin punuma, siis kogunes sinna terve rida tüdrukuid, kellel olid samad soovid. Mul oli lausa rõõm neile punutisi teha, sest nende jaoks on see kuidagi eksootiline.
Kell 14:30 hakkas lõunasöök, mis oli megamaitsev nagu alati. Pärast lõunasööki läksime Ingega Mariti poole Kaidi sünnipäeva puhul ettevalmistusi tegema. Kaidil pole loomulikult ainugi, sest me kavatseme teha talle üllatuse. Eks näis, kuidas see välja tuleb.
Tervitades,
Kaie
Teises töötoas olid juba vanemad lapsed. Nad oli 8-12 aastased, kellega tegime viltimist kui ka laulmist ja tantsimist. Nendega oli juba palju kergem. Kõik olid viltimisest huvitatud, sest hispaanlaste jaoks on see täiesti uus. Kuna nad said pallidega enam-vähem poole tunniga valmis, siis tegime ka muusikat ja mõned mängud. Kõige rohkem meeldis neile toolimäng. See on see kui tehakse toolidest ring, aga istmed väljapoole. Muusika saatel liiguvad lapsed ringis toolide ümber ja alati jääb keegi ilma toolita ja lendab mängust välja. See tekitas neis sellist adrenaliini, et seda oli lausa tore vaadata.
Pärast töötube hakkasin tuppa liikuma, aga mulle tulid vastu kaks tütarlast, kes soovisid, et ma teeks neile soengu(kalasabasid, punupatse jms). Nii kui ma panin selle tüdruku pingile istuma ja hakkasin punuma, siis kogunes sinna terve rida tüdrukuid, kellel olid samad soovid. Mul oli lausa rõõm neile punutisi teha, sest nende jaoks on see kuidagi eksootiline.
Kell 14:30 hakkas lõunasöök, mis oli megamaitsev nagu alati. Pärast lõunasööki läksime Ingega Mariti poole Kaidi sünnipäeva puhul ettevalmistusi tegema. Kaidil pole loomulikult ainugi, sest me kavatseme teha talle üllatuse. Eks näis, kuidas see välja tuleb.
Tervitades,
Kaie
Monday, July 2, 2012
Üheteistkümnes päev 1.juuli
Tere Rahvas!
Olen isiklikult väga rõõmus, et
sain tuttavaks Sophiga, sest ta on lihtsalt nii hea, tore, armas.
lahke ja sümpaatne. Ühesõnaga ta on täis headust ja mulle
meeldivad sellised inimesed.
Nimelt, tuli meile järele Sophie, kes
viis meid oma maakodusse. Meie autos olid Kristi, Kaidi, Veronika,
Sophie ja mina. Ingele tuli mõne aja pärast Marti Pilari autoga
järgi, kuna Mariti auto on remondis.
Esimese peatuse tegime ühe laia jõe
ääres. Arvasime, et lähme ujuma, kuid vett katsudes, kadus ise
ära. Selle asemel nautisime kaunist loodust, linnulaulu ja
veesulinat.
Mõne aja pärast ütles Sophie, et
peame natukene tagasi sõitma, sest Marit ootas meid kuskil
bensiinijaamas, kuna ta ei osanud Sophie maakodusse sõita.
Niisiis,
kohtusimegi bensuka juures ning sealt suundusime sihtkohta, kus ootas
meid Gavin, Sophie elukaaslane. Gavin on samuti väga huvitav kuju.
Ta on väga tark ja andekas nii mõnelgi erialal. Nimelt, Sophie
maakodu on renoveeritud enamjaolt Gavini poolt. Ta pole õppinud
puusepaks ega ka ehitajaks, tal on lihtsalt kuldsed käed.
Loomulikult pole neil kõik seal valmis, sest nad teevad seda ainult
kahekesi ja nad on elanud seal, kui ma ei eksi, kolm aastat ja ka
mitte püsivalt. Esiteks on nad mõlemad lakto-ovovegetariaanlased.
Mis tähendab, et nad söö liha, aga söövad muna, piimatooteid ja
mett.
Kui me kohale jõudsime, tegi Gavin
Kaidile ja mulle oma aias tuuri. Tal kasvab seal pogand, kabatšok, küüslauk, sibul , erinevast
sordist peete, kõrvits, arbuus, till, hernes jne + neil on kanad, kust nad saavad mune. Niimoodi jõuab nende lauale söök suvel perioodil.
Korjasime aiast korvi ka salati jaoks igasugust kraami. Sophie ja Gavin valmistasid väga maitsva söögi meile.
Kui olime lõunasöögi lõpetanud, siis mängisime paar lugu Sophie'le ja Gavinile ning tantsisime ka nõianeitsit kõik koos.
Kui olime söögiga ja muusikaga ühelepoole saanud, siis suundusime ujuma. Autoga läksid Veronika, Kaidi, Gavin(juht) ja mina ning teised läksid jala. Kõndijad said kaunist loodust nautida, sest see ümbrus oli tõesti väga kaunis. Meie kohtasime teepeal Gavini head naabrit Pepet, kelle lehmad kõndisid keset autoteed ja kelle koer Pastor oli megasõbralik ja armas.
Kaidi ja Sophie olid kõige julgemad. Nemad käisid üleni vees ära. Ma arvan, et vee temperatuus oli umbes 14 kraadi ja see oli allikavesi.
Ujumas tagasi jõudes valmistusime tagasi sõidule, sest meid ootas don Boscos õhtusöök ja mäng Hispaania-Itaalia vahel. Meie 45minuti pikkuse sõidu ajal üritasin teha pilte kaunist maastikust.
HISPAANIA VÕITIS EMi
Saturday, June 30, 2012
Kümnes päev 30.juuni
Tänane päev algas kerge ehmatusega „mis kell juba on?“ „kus
Veronika on?“, sest eile korraldas Veronika meile tõelise üllatuse- läks ise
teise korruse neljast trepist alla, avas välisukse, mööda tänavat seina äärest
hoides astus umbes 20 m, siis ületas teed, otsis üles värava, läks alla üpris
kõrgest ja laiast trepist ja jõudis mööda staadioni äärt uude majja, istus
kohvikusse ja kui Inge kohale jõudis oli Veronika jõudnud juba kohvi välja
valada J. Olime
väga uhked ja rõõmsad, kõige rohkem muidugi Veronika ise.
Niisiis algas tänane puhkepäev hilise hommikusöögiga
(10:00). Mulle tundub, et meie vastuvõtjad tabavad järjest rohkem meie
toitumistavasid..nüüd on hispaania hommikusöögi- kuiviku ja marmelaadi kõrvale
juba ka jogurt ja puuvili, juustu veel ei oleJ.
Hommikulaulas kisub meil alati grupitööks (J). Käsitleme väga
elulisi teemasid- lõbusaid ja tõsiseid ka, Kaidi lause tänasest hommikust- „ah,
kui hea teema jälle“ -meil neid jätkub.
Edasi võtsime ette Kaidi eestvedamisel väikse koristamise
oma tubades. Veronika harjutas flööti. Kaidi üllatus ilusatest
flöödihelidest-kas tõesti Veronika?.
Siis tuli meie mentor Marit. Kui Marit tuleb, siis tuba
rõkkab naerust- tema huumorimeel ja ellusuhtumine on ühe sõnaga LAHE ja veel
teise sõnaga- INSPIREERIVJ.
Lõunasöögiks (14:30)oli meil täna hispaania köögile omane
supp- FABADA. Väga maitsev oasupp. Ja imeline kook, sarnanes meile tuntud
napoleoniga.
Peale head sööki tegime plaane homseks küllaminekuks-
Mariti inglannast sõbra Sophie juurde. Homse päeva tarvis oli vaja kohaliku
bossi Farrucoga mõningaid asju arutada. Arvake ära, kes seda tegi? VERONIKA,
hispaania keeles! Natuke Marit aitas. Jälle rõõm. Lapsepõlv on läbi saamas, tuleb
õppida ise enda eest seisma.
Peale lõunat suundusime otse mööda meie kodutänavat kesklinna
poole laadale, kahelpool tänavat müügiletid kõiksugu käsitööga- ehted,
muusikainstrumendid, kudumid ja isegi VILLA. Veronika ostis kohaliku kaupmehe
käest galiitsia lamba villa. Noormehel oli letil igasusust vilditud käsitööd,
mis vaimustas Veronikat- siin tuntakse seda ka! Veronika arvas, et teeb endale ostetud
villast koti.
Veronika salvestab mälestusi omal moel- kui nägijad
teevad pilte, siis tema paneb diktofoni käima ja salvestab ümbritsevaid
helisid. Täna mängis Veronikale laadal üks muusikainstrumentide müüja oma
pille- parmupilli, didgeridood, väikseid taldrikuid ja erinevaid
vilesid...inimesed on siin avatud ja lahked.
Laadaseltskond oli kirju- rohkelt hipivälimusega mehi ja
naisi. Marit ütleski, et Santiago pidi olema hipide mekaJ. Lõppes meie
laadalkäik tangorütmide saatel. Tänaval toimus tangotantsu kursus algajatele,
kutsuti inimesi üles tangoklubiga liituma. Väga meeleolukas.
Peale laata istusime kohvikus ja nautisime külma jooki.
Pärast ostlesime homse külaskäigu tarvis. Jalutasime Santiago vanalinnas.
Milline arhitektuur! Kivi ja sepis, puituksed ja nikerdused. Omaette teema on
KOPUTID. Vau! Luban, et pildistan ja näitan teile ka!
Enne õhtusööki oli väike puhkus. Kirjutan blogi (kuulen,
kuidas meie lõuna-ameeriklannast kokk Reina
õhtusööki valmistades laulab...armas) ta kokkab hästi, väga head söögid, eriti
liha ja kõiksugu salatid...mul on vist kõht tühi, uue režiimiga jõudnud
harjuda...kodus ei söö ma üldiselt nii hilja kunagi. Siin algab õhtusöök kell
21:30.
Nautisime õhtusööki. Täna pakuti õhtuks GAZ PACHOt – külm
tomatisupp. Ja siis TORTILLAt- hispaania omlett kartuli ja sibulaga. Maitsev!
Kuidagi juhtub see meiega juba mitmendat korda, et
teemad, mis kerkivad söögilauas ei kvalifitseeru üldse söögiaua-juttudeks. Nii
ka tänaseks teemaks kujunesid Pärnu „maskotid“ (Õnge-Enn, Kuuli-Raul,
Flaksi-Mati ja Pudeli-Vovka), oman infot endise pärnakana. Inge mind muidugi eriti
ei uskunud, naeris küll pisarateni, aga ma ütlen teile -see on tõsi. Neid
teavad kõik, kes Pärnus kasvanud.
PS! Meil on väga lahe seltskond. Kaidi ja Kaie on kaunid,
targad, asjalikud tütarlapsed. Veronika-sihikindel, laia silmaringiga noor
naine, kes ei löö verest välja mitte millegi ees. Inge- suurepärane
reisikaaslane, „generaator“-kellel ideid jagub igaühe ja iga asja jaoks- iga
ilmagaJ.
Tervitustega Santiago de Compostelast
Kristi
Salesianos Centre Don Bosco
Üheksas päev 29.juuni
Kuna mina hommikusöögile
põhimõtteliselt ei jõudnud, siis minu jaoks päev algas muusika
töötoaga. Töötoas olid lapsed vanuses 9-12. Ma pean ütlema, et
hispaania lapsed on kohutavalt sõnakuulelikud, rahulikud ja kuidagi
täiskasvanulikumad. Superlapsed lihtsalt! Võtsid aktiivselt osa,
keegi ei vingunud ega virisenud. Osad rääkisid isegi kaasa. Ning
veel positiivselt imestama-panevam asi minu jaoks oli see, kuidas üks
poiss(umbes 9-aastane) teadis Eesti lipu värve, peast. WOW! :)
Igatahes, kui see põnev töötuba
nende toredate ja nunnude lastega läbi sai, kutsus Victor mind ja
Kaiet lastele patse punuma. Vot see oli alles põnev. Kui Kaie, pro
nagu ta on, oma esimese patsiga valmis sai, tormas terve kari
väikseid pruunisilmseid ja paksujuukselisi Hispaania tüdrukuid meie
juurde, et me nende juustega tegeleksime. Kahjuks ei jõudnud
me(pigem siiski Kaie) just väga paljude juustega imet teha, sest
aega oli väga vähe ja soovijaid ja soove liiga palju.
Lõunapaiku läksime mina ja Kaie
linnapeale shoppama. Nägime niiiiii palju trina-träna poode, mis
mulle hullult meeldisid, aga Kaie oli neist üsna tüdinenud. Kuid
Kaie oli see-eest hullult puuviljapoodidest huvitatud, mis jällegi
mind sel hetkel väha ei ahvatlenud. Lõpuks pidin ikka mina tema
puuvilja ja tema minu trina-träna poega leppima.
Õhtusöök oli super, nagu alati.
Pärast õhtusööki läksime Kaiega
kohalikku bändi kuulama, mis minu arust oli SUPER, aga Kaie ütles,
et tal polnud lärmi isu ning me läksime pärast paariminutist
kontserdi nautimist linnapeale jalutama ja kui vihma ladistama
hakkas, siis tulime koju ära, tuttu!
Kaidi
Subscribe to:
Posts (Atom)