Wednesday, July 4, 2012

Viieteistkümnes päev 5.juuli

Kaidi sünnipäev!

Neljateistkümnes päev 4.juuli

 Hommik algas töötoaga. Esimene töötuba oli kell 10.30, mis kestis tund aega ja 3-6 aastastega. Ettevalmistus oli päris keeruline, sest nendega on tund aega päris keeruline teha, eriti siis kui me ei tee hispaania keelseid asju, arvan ma. Poole tunni möödudes tegimegi pissipausi. Pärast pissipausi oli suhteliselt keeruline vaikust saavutada, sest nad oli nii erksad. Lõpuks üks vabatahtlik, kes oli neile kasvatajaks, saavutas vaikuse. Tegime ühe toreda mängu, mis läks neile väga peale. Nimelt, mängisime rütmimängu, kus laps läheb ringi keskele ja teeb plaksutades mingi rütmi ning teised siis kordavad. Alguses ei saanud käima, aga pärast ei saanud pidama. Ühesõnaga, rütmimängu võib teinekordki teha.
 Teises töötoas olid juba vanemad lapsed. Nad oli 8-12 aastased, kellega tegime viltimist kui ka laulmist ja tantsimist. Nendega oli juba palju kergem. Kõik olid viltimisest huvitatud, sest hispaanlaste jaoks on see täiesti uus. Kuna nad said pallidega enam-vähem poole tunniga valmis, siis tegime ka muusikat ja mõned mängud. Kõige rohkem meeldis neile toolimäng. See on see kui tehakse toolidest ring, aga istmed väljapoole. Muusika saatel liiguvad lapsed ringis toolide ümber ja alati jääb keegi ilma toolita ja lendab mängust välja. See tekitas neis sellist adrenaliini, et seda oli lausa tore vaadata.
 Pärast töötube hakkasin tuppa liikuma, aga mulle tulid vastu kaks tütarlast, kes soovisid, et ma teeks neile soengu(kalasabasid, punupatse jms). Nii kui ma panin selle tüdruku pingile istuma ja hakkasin punuma, siis kogunes sinna terve rida tüdrukuid, kellel olid samad soovid. Mul oli lausa rõõm neile punutisi teha, sest nende jaoks on see kuidagi eksootiline.
Kell 14:30 hakkas lõunasöök, mis oli megamaitsev nagu alati. Pärast lõunasööki läksime Ingega Mariti poole Kaidi sünnipäeva puhul ettevalmistusi tegema. Kaidil pole loomulikult ainugi, sest me kavatseme teha talle üllatuse. Eks näis, kuidas see välja tuleb.

Tervitades,
Kaie

Monday, July 2, 2012

Kolmeteistkümnes päev 3.juuli

Kaheteistkümnes päev 2.juuli

Üheteistkümnes päev 1.juuli


Tere Rahvas!

Olen isiklikult väga rõõmus, et sain tuttavaks Sophiga, sest ta on lihtsalt nii hea, tore, armas. lahke ja sümpaatne. Ühesõnaga ta on täis headust ja mulle meeldivad sellised inimesed.
Nimelt, tuli meile järele Sophie, kes viis meid oma maakodusse. Meie autos olid Kristi, Kaidi, Veronika, Sophie ja mina. Ingele tuli mõne aja pärast Marti Pilari autoga järgi, kuna Mariti auto on remondis.

Esimese peatuse tegime ühe laia jõe ääres. Arvasime, et lähme ujuma, kuid vett katsudes, kadus ise ära. Selle asemel nautisime kaunist loodust, linnulaulu ja veesulinat.
Mõne aja pärast ütles Sophie, et peame natukene tagasi sõitma, sest Marit ootas meid kuskil bensiinijaamas, kuna ta ei osanud Sophie maakodusse sõita. 


Niisiis, kohtusimegi bensuka juures ning sealt suundusime sihtkohta, kus ootas meid Gavin, Sophie elukaaslane. Gavin on samuti väga huvitav kuju. Ta on väga tark ja andekas nii mõnelgi erialal. Nimelt, Sophie maakodu on renoveeritud enamjaolt Gavini poolt. Ta pole õppinud puusepaks ega ka ehitajaks, tal on lihtsalt kuldsed käed. Loomulikult pole neil kõik seal valmis, sest nad teevad seda ainult kahekesi ja nad on elanud seal, kui ma ei eksi, kolm aastat ja ka mitte püsivalt. Esiteks on nad mõlemad lakto-ovovegetariaanlased. Mis tähendab, et nad söö liha, aga söövad muna, piimatooteid ja mett.

Kui me kohale jõudsime, tegi Gavin Kaidile ja mulle oma aias tuuri. Tal kasvab seal pogand, kabatšok, küüslauk, sibul , erinevast sordist peete, kõrvits, arbuus, till, hernes jne + neil on kanad, kust nad saavad mune. Niimoodi jõuab nende lauale söök suvel perioodil. 
Korjasime aiast korvi ka salati jaoks igasugust kraami. Sophie ja Gavin valmistasid väga maitsva söögi meile. 



Kui olime lõunasöögi lõpetanud, siis mängisime paar lugu Sophie'le ja Gavinile ning tantsisime ka nõianeitsit kõik koos. 
Kui olime söögiga ja muusikaga ühelepoole saanud, siis suundusime ujuma. Autoga läksid Veronika, Kaidi, Gavin(juht) ja mina ning teised läksid jala. Kõndijad said kaunist loodust nautida, sest see ümbrus oli tõesti väga kaunis. Meie kohtasime teepeal Gavini head naabrit Pepet, kelle lehmad kõndisid keset autoteed ja kelle koer Pastor oli megasõbralik ja armas. 

Kaidi ja Sophie olid kõige julgemad. Nemad käisid üleni vees ära. Ma arvan, et vee temperatuus oli umbes 14 kraadi ja see oli allikavesi. 

Ujumas tagasi jõudes valmistusime tagasi sõidule, sest meid ootas don Boscos õhtusöök ja mäng Hispaania-Itaalia vahel. Meie 45minuti pikkuse sõidu ajal üritasin teha pilte kaunist maastikust. 


HISPAANIA VÕITIS EMi


Saturday, June 30, 2012

Kümnes päev 30.juuni

Tänane päev algas kerge ehmatusega „mis kell juba on?“ „kus Veronika on?“, sest eile korraldas Veronika meile tõelise üllatuse- läks ise teise korruse neljast trepist alla, avas välisukse, mööda tänavat seina äärest hoides astus umbes 20 m, siis ületas teed, otsis üles värava, läks alla üpris kõrgest ja laiast trepist ja jõudis mööda staadioni äärt uude majja, istus kohvikusse ja kui Inge kohale jõudis oli Veronika jõudnud juba kohvi välja valada J. Olime väga uhked ja rõõmsad, kõige rohkem muidugi Veronika ise.

Niisiis algas tänane puhkepäev hilise hommikusöögiga (10:00). Mulle tundub, et meie vastuvõtjad tabavad järjest rohkem meie toitumistavasid..nüüd on hispaania hommikusöögi- kuiviku ja marmelaadi kõrvale juba ka jogurt ja puuvili, juustu veel ei oleJ.
Hommikulaulas kisub meil alati grupitööks (J). Käsitleme väga elulisi teemasid- lõbusaid ja tõsiseid ka, Kaidi lause tänasest hommikust- „ah, kui hea teema jälle“ -meil neid jätkub. 
Edasi võtsime ette Kaidi eestvedamisel väikse koristamise oma tubades. Veronika harjutas flööti. Kaidi üllatus ilusatest flöödihelidest-kas tõesti Veronika?.
Siis tuli meie mentor Marit. Kui Marit tuleb, siis tuba rõkkab naerust- tema huumorimeel ja ellusuhtumine on ühe sõnaga LAHE ja veel teise sõnaga- INSPIREERIVJ.
Lõunasöögiks (14:30)oli meil täna hispaania köögile omane supp- FABADA. Väga maitsev oasupp. Ja imeline kook, sarnanes meile tuntud napoleoniga.
Peale head sööki tegime plaane homseks küllaminekuks- Mariti inglannast sõbra Sophie juurde. Homse päeva tarvis oli vaja kohaliku bossi Farrucoga mõningaid asju arutada. Arvake ära, kes seda tegi? VERONIKA, hispaania keeles! Natuke Marit aitas. Jälle rõõm. Lapsepõlv on läbi saamas, tuleb õppida ise enda eest seisma.
Peale lõunat suundusime otse mööda meie kodutänavat kesklinna poole laadale, kahelpool tänavat müügiletid kõiksugu käsitööga- ehted, muusikainstrumendid, kudumid ja isegi VILLA. Veronika ostis kohaliku kaupmehe käest galiitsia lamba villa. Noormehel oli letil igasusust vilditud käsitööd, mis vaimustas Veronikat- siin tuntakse seda ka! Veronika arvas, et teeb endale ostetud villast koti.
Veronika salvestab mälestusi omal moel- kui nägijad teevad pilte, siis tema paneb diktofoni käima ja salvestab ümbritsevaid helisid. Täna mängis Veronikale laadal üks muusikainstrumentide müüja oma pille- parmupilli, didgeridood, väikseid taldrikuid ja erinevaid vilesid...inimesed on siin avatud ja lahked.
Laadaseltskond oli kirju- rohkelt hipivälimusega mehi ja naisi. Marit ütleski, et Santiago pidi olema hipide mekaJ. Lõppes meie laadalkäik tangorütmide saatel. Tänaval toimus tangotantsu kursus algajatele, kutsuti inimesi üles tangoklubiga liituma. Väga meeleolukas.
Peale laata istusime kohvikus ja nautisime külma jooki. Pärast ostlesime homse külaskäigu tarvis. Jalutasime Santiago vanalinnas. Milline arhitektuur! Kivi ja sepis, puituksed ja nikerdused. Omaette teema on KOPUTID. Vau! Luban, et pildistan ja näitan teile ka!
Enne õhtusööki oli väike puhkus. Kirjutan blogi (kuulen, kuidas meie lõuna-ameeriklannast  kokk Reina õhtusööki valmistades laulab...armas) ta kokkab hästi, väga head söögid, eriti liha ja kõiksugu salatid...mul on vist kõht tühi, uue režiimiga jõudnud harjuda...kodus ei söö ma üldiselt nii hilja kunagi. Siin algab õhtusöök kell 21:30.
Nautisime õhtusööki. Täna pakuti õhtuks GAZ PACHOt – külm tomatisupp. Ja siis TORTILLAt- hispaania omlett kartuli ja sibulaga. Maitsev!
Kuidagi juhtub see meiega juba mitmendat korda, et teemad, mis kerkivad söögilauas ei kvalifitseeru üldse söögiaua-juttudeks. Nii ka tänaseks teemaks kujunesid Pärnu „maskotid“ (Õnge-Enn, Kuuli-Raul, Flaksi-Mati ja Pudeli-Vovka), oman infot endise pärnakana. Inge mind muidugi eriti ei uskunud, naeris küll pisarateni, aga ma ütlen teile -see on tõsi. Neid teavad kõik, kes Pärnus kasvanud.
PS! Meil on väga lahe seltskond. Kaidi ja Kaie on kaunid, targad, asjalikud tütarlapsed. Veronika-sihikindel, laia silmaringiga noor naine, kes ei löö verest välja mitte millegi ees. Inge- suurepärane reisikaaslane, „generaator“-kellel ideid jagub igaühe ja iga asja jaoks- iga ilmagaJ.





Tervitustega Santiago de Compostelast 

Kristi 

Salesianos Centre Don Bosco




Üheksas päev 29.juuni


Kuna mina hommikusöögile põhimõtteliselt ei jõudnud, siis minu jaoks päev algas muusika töötoaga. Töötoas olid lapsed vanuses 9-12. Ma pean ütlema, et hispaania lapsed on kohutavalt sõnakuulelikud, rahulikud ja kuidagi täiskasvanulikumad. Superlapsed lihtsalt! Võtsid aktiivselt osa, keegi ei vingunud ega virisenud. Osad rääkisid isegi kaasa. Ning veel positiivselt imestama-panevam asi minu jaoks oli see, kuidas üks poiss(umbes 9-aastane) teadis Eesti lipu värve, peast. WOW! :)

Igatahes, kui see põnev töötuba nende toredate ja nunnude lastega läbi sai, kutsus Victor mind ja Kaiet lastele patse punuma. Vot see oli alles põnev. Kui Kaie, pro nagu ta on, oma esimese patsiga valmis sai, tormas terve kari väikseid pruunisilmseid ja paksujuukselisi Hispaania tüdrukuid meie juurde, et me nende juustega tegeleksime. Kahjuks ei jõudnud me(pigem siiski Kaie) just väga paljude juustega imet teha, sest aega oli väga vähe ja soovijaid ja soove liiga palju.

Lõunapaiku läksime mina ja Kaie linnapeale shoppama. Nägime niiiiii palju trina-träna poode, mis mulle hullult meeldisid, aga Kaie oli neist üsna tüdinenud. Kuid Kaie oli see-eest hullult puuviljapoodidest huvitatud, mis jällegi mind sel hetkel väha ei ahvatlenud. Lõpuks pidin ikka mina tema puuvilja ja tema minu trina-träna poega leppima.

Õhtusöök oli super, nagu alati.
Pärast õhtusööki läksime Kaiega kohalikku bändi kuulama, mis minu arust oli SUPER, aga Kaie ütles, et tal polnud lärmi isu ning me läksime pärast paariminutist kontserdi nautimist linnapeale jalutama ja kui vihma ladistama hakkas, siis tulime koju ära, tuttu!




Kaidi